Alussa oli Sana. Sana oli Jumalan luona, ja Sana oli Jumala. Jo alussa Sana oli Jumalan luona. Kaikki syntyi Sanan voimalla. Mikään, mikä on syntynyt, ei ole syntynyt ilman häntä. Hänessä oli elämä, ja elämä oli ihmisten valo. Valo loistaa pimeydessä, pimeys ei ole saanut sitä valtaansa.
Tuli mies, Jumalan lähettämä, hänen nimensä oli Johannes. Hän tuli todistajaksi, todistamaan valosta, jotta kaikki uskoisivat siihen. Ei hän itse ollut tuo valo, mutta valon todistaja hän oli. (Evankeliumi Johanneksen mukaan. Pyhä Raamatu. Suomen Pipliaseura, 1993)
Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud Tema läbi ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud. Tema kaudu oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda taibanud.
Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes, see pidi tunnistust andma, tunnistama valgusest, et kõik hakkaksid tema kaudu uskuma. Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest. (Johannese Evangeelium. Uus Testament, EELK Konsistoorium, 1990)
Allus oli Sana. Sana oli Jumalan luo, i Sana oli Jumal. Alguu müö Sana oli Jumalan luo. Kai on tulluh Sanaspäi. Ni mi, mi on roinnuhes, ei ole roinnuhes Hänettäh. Hänes oli elos, i elos oli rahvahan valgei. Valgei pastau pimies, pimei ei voittanuh sidä.
Tuli ristikanzu, kudaman tüöndi Jumal, hänen nimi oli Iivan. Häi tuli nähtün sanojakse, sanomah valgieh näh, ku kaikin hänen sanan kauti uskottas sih valgieh. Iivan iče ei olluh se valgei, a häi vai tuli ku sanuo tozi sih valgieh näh. (Jevangelii Iivanan mugah. Uuzi Sana. Biblien kiännändüinstituuttu, Helsinki, 2003)
Ȳrgandõksõs voļ Sõna ja Sõna voļ Jumal jūs ja Jumal voļ Sõna. Ȳrgandõksõs ta voļ Jumal jūs. Amad ažad āt leb täm tiedõt ja ilm tǟnda äb ūo mittõ midagist tiedõt, mis um tiedõt. Täms voļ jelami ja jelami voļ rovz sieldõm. Ja sieldõm pāistiz pimdõms ja pimdõm iz võta tǟnda vastõ.
Ykš rišting, nimtõt Jāņ, sai Jumalst kaimdõt. Ta tuļ tapartõks pierast, āndam tapartõkst yļ sieldõm, laz amad uskõgõd leb täm. Ta iz ūo sieldõm, aga tämmõn voļ yļ sieldõm tapartõmõst. (Jāņ evangelium. Ūž Testament. Evangeliumõd ja Apostõld tȳöd. Helsinki 1937)
Álggus lei Sátni. Sátni lei Ipmila luhtte, ja Sátni lei Ipmil. Sátni lei álggus Ipmila luhtte. Buot lea dahkkojuvvon Sáni bokte; almmá Sáni haga ii leat mihkkege dahkkojuvvon das mii lea. Sáni siste lei eallin, ja eallin lei olbmuid čuovggas. Čuovggas báitá seavdnjadasas, muhto seavdnjadas ii vuostáiváldán dan.
De lei olmmái gean Ipmil lei vuolggahan. Johanas lei su namma. Son bođii duođašteaddjin, čuovgasa duođašteaddjin, vai buohkat su bokte oskugoađášeidje. Ii son lean ieš čuovggas, muhto son lei čuovgasa duođašteaddji. (Evanglium Johanasa mielde. Ođđa Testamenta. Norgga Biibbalsearvi, 1998)
Kezdetben vala az Íge, és az Íge vala az Istennél, és Isten vala az Íge. Ez kezdetben az Istennél vala. Minden ő általa lett és nála nélkűl semmi sem lett, a mi lett. Ő benne vala az élet, és az élet vala az emberek világossága; És a világosság a sötétségben fénylik, de a sötétség nem fogadta be azt.
Vala egy Istentől küldött ember, kinek neve János. Ez jött tanúbizonyságul, hogy bizonyságot tegyen a világosságról, hogy mindenki higyjen ő általa. Nem ő vala a világosság, hanem jött, hogy bizonyságot tegyen a világosságról. (A János írása szerint való Szent Evangyéliom. Szent Biblia. Bibliatársulat)